Lasteaiaealine laps ja aiandus

Eelkooliealisele lapsele on loomupärane õppimisviis ise võimalikult palju katsetada. Kõige efektiivsem viis vanuses 2-7 aastat midagi õppida ja õpetada on see, kui lapsed saavad kasutada võimalikult paljusid meeli (Mänd, Õun, 2010). Selleks on aia pidamine väga hea võimalus: seal on võimalik näha (vaadelda mulda, seemneid, vett, taimi), nuusutada (mulda, vett, erinevaid taimi), katsuda (mulda, seemneid, vett, taimi), kuulata (vee voolamise häält, õpetaja,lapsevanema selgitusi), maitsta (vett, erinevaid taimi, mida on lubatud suhu pista), seega on kaasatud kõik viis meelt.

Lisaks annab millegi ise kasvatamine hädavajaliku arusaama sellest kui oluline roll on valgusel, veel, toitainetel ja hoolitsusel. Suurepäraselt kinnistuvad taimede kasvatamise käigus ka kõik sotsiaalsed ja enesekohased oskused: vastutustunne, tähelepanu, teistega arvestamise oskus, põhjuse ja tagajärje tajumise oskus. Peenrakasti külvatud seemnekese kasvamise ajast kuni saagi koristuseni on võimalik omavahel õppetegevuseks lõimida kõik alushariduse õppekavas esitatud valdkonnad: keel ja kõne, matemaatika,  mina ja keskkond, kunst, muusika ja liikumine (Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava, 2008). Eesti oma pedagoogika suurkuju Johannes Käis on rõhutanud keskkonnahariduse ja töökasvatuse tähtsust ka alushariduses (Nugin, 2013), mida võimaldab praktiseerida just aiandus.

Sugugi vähem väärtuslik ei ole millegi ise kasvatamise käigus õpitav, tajutav elutsükkel - sünd, kasvamine ja  kärbumine. Kindlasti ei peaks saagikoristus jääma viimaseks osaks aiandusega tegeledes vaid oluline on lastele näidata ka seda, mis saab taimedest edasi siis, kui nad nö. ära visatakse, kuidas nendest saab uus muld ja sellest omakorda toit uutele taimedele ehk tekib ringlus.

Viimastel aastatel olen nii mina kui ka teised lasteaiaõpetajad märganud, et lapsed on hakanud pelgama seda, kui nende käed mustaks saavad. Siin tuleb jällegi appi aiandus: koos lapsega mullas sonkides harjub ta sellega, et käed võivad mustaks saada ja sellest ei juhtu midagi hullu, need saab ju puhtaks pesta.

Veel on mul üks huvitav tähelepanek. Julgen väita, et enamuses lasteaedades tegeletakse järjepidevalt ja intensiivselt keskkonnahariduse ja õuesõppega kuhu alla liigitub ka aia pidamine. Mina ei tea küll ühtegi lasteaeda kus ei kasvatataks midagi ise: küll kasvatatakse köögivilju, lilli, niidutaimi, maitsetaimi, lõhnataimi jne. nii taimekastides, pottides, peenardes kui kasvuhoonetes. Vaatamata sellisele tugevale alusele kohtan gümnaasiumis ja ülikoolis õppureid, kes väidetavalt pole eladeski midagi ise külvanud või kasvatanud. Mina ei saa küll aru, mis siis vahepeal juhtus, et kõik lasteaias, algkoolis õpitu meelest on läinud ja miks põhikoolis, gümnaasiumis enam aiandust ei väärtustata?

Õnneks tundub, et praegu aina enam populaarsemaks muutuvad kogukonnaaiad suudavad juba täiskasvanud inimesed uuesti tagasi tuua nö. päris elu juurde ja võib loota, et aina rohkem hakkame kuulma sellest, et  keegi on omale ise midagi kasvatanud.

Kasutatud allikad

Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava. (2008). Vaadatud 14.05.2020 https://www.riigiteataja.ee/akt/13351772

Mänd, M., Õun, T. (2010). Pedagoogiline praktika lasteaias. Abimaterjal üliõpilasele ja juhendajale. Tallinn: Tallinna Pedagoogiline Seminar.

Nugin, K. (2013). Üldõpetuse rakendamine lasteaias. Tartu: AS Atlex