Isiklik kogemus vaimupuudega inimeste ja aiandusega

Minu kirjatükk põhineb isiklikel tähelepanekutel, kuna töötasin kaks aastat vaimupuudega inimeste kodus tegevusjuhendajana. Järgnevalt kirjeldangi pilte päris elust. Alustan sellega, et  eelmisel kevadel otsustasime rajada oma maja hoovi väikese aia. Tomatitaimed kasvatas ette minu ema ning ma viisin nad juba kasvamisjärgus vaimupuudega inimeste koju aknalauale. Üks elanikest on tubli toalillede kasvatada ning ta kastis ka tomatitaimi hoolega ja  need kosusid jõudsalt. Taimi oli üsna palju, seega jätkus neist veel teiselegi kodule. Kasvuhoonesse istutasime peale tomatite veel paprikad ja kurgid. Kõik istutatavad taimed olid töötajate ja nende sugulaste ettekasvatatud.  Peale kasvuhoone olid veel kõrgpeenrad, kuhu külvasime tilli, panime maha tippsibula ja istutasime nuikapsast. Veel oli meil kurgipeenar ja suvelillepeenar. Kasvhoone ühte külge istutasime rea marjapõõsaid. Maja küljes rippusid lilleamplid ning kogu ümbrus sai keset linna hoopis kodusema ja rohelisema väljanägemise. 

Taimede istutamise päeval püüdsime krapsakamaid kodu elanikke igati kaasata istutamisse ja taimede kastmisse. Ilm oli ilus ja töö edenes jõudsalt, samas maad kaevata polnud vaja, kuna me istutasime taimed istutasime kasvuhoones kasvatuskottidesse. Seega jäi aednike tööks põhiliselt kastmine. Mitmed meie kodu elanikud olid ka eelnevates elukohtades aiandusega tegelenud, üks vanem naine oli isegi aastaid aiandis töötanud. Seega lootsime, et mõnedel elanikel tekib huvi taimede eest hoolitsemise vastu. 

Kastmise muutsime me üsna lihtsaks, kuna panime kasvuhoone ette kolm suurt musta tünni veega. Maja küljes oli kraan, kuhu sai vooliku ühendada, et tünnid vett täis lasta. Leppisime kokku, et vee tünnidesse laskmine on kahe võimekama meesterahva ülesanne ja nad teevad seda olenevalt ilmastikust paar kolm korda nädalas. Peab ausalt ütlema, et erilist huvi aianduse vastu elanikud üles ei näidanud. Suure organiseerimise ja veenmise peale lasksid nad mõned korrad suve jooksul vett tünnidesse. Põhiliselt tegeles  aiandusega peale minu veel üks tegevusjuhendaja ja kokk. Ka ülejäänud tegevusjuhendajad ei pannud tähelegi, kui paari kuuma nädalavahetuse ilmaga kurgid longu vajusid või lilleamplid närbusid. Leiget huvi aianduse vastu ei saa muidugi kellelegi pahaks panna, sest töökoormus oli väga suur, kuna kõik töökohad polnud kunagi täidetud. Kõige suuremat hämmastust tekitas minus hoopis asjaolu, et mitte keegi elanikest ei võtnud kasvuhoonest kunagi ühtegi kurki või tomatit ja seda olukorras, kus üksteise võileibu, kohukesi ja puuvilju krabati laualt jooksu pealt.

Miks ei saanud erivajadusega inimestest aednikke ühe hooajaga? Vastamisel toetun ainult oma kogemustele ning väidan, et aiandusega tegelemise treenimine võtab rohkem aega. Kõik tööd tuleb tabelisse kirja panna ning määrata vastutaja ja töö tegemise aeg ning kogu tegevus peab toimuma järjekindlalt. Esimesel hooajal ei jätkunud meil plaanipäraseks tegevuseks ei aega ega ka töötajaid. 

Miks üldse toodi psüühilise erivajadusega inimesed turvalistest väikelinnadest ja maanurkadest äkki keset pealinna? Kogu seda protsessi, mida linna ehitatud ridamajad erihoolekandes esindavad nimetatakse deinstitutsionaliseerimiseks. Tegevuse mõte on suurtes hooldekodudes elanud inimeste kogukonda lõimimine, ning  nende võimalikult suure iseseisvuse toetamine. Eestis on protsess alles lapsekingades ning tulemusi võib oodata aastate või pigem aastakümnete pärast. Muutuste toimumine omakorda sõltub tegevusjuhendajate järjekindlusest ja visadusest ning kogukondade toetusest. 

-Marin