Algaja aedniku päris esimesed sammud - protsess loeb rohkem, kui tulemused

04.04.2020

Mina olen Betty-Maria, õpin Tallinna Ülikoolis organisatsioonikäitumise erialal, spetsialiseerumisega tervishoiuorganisatsioonide suunale. ELU projektidest valisin Ülikooliaia projekti mitmel põhjusel. Esiteks seetõttu, et looduses olemine, loodusega ühenduses olemine on alati olnud minu jaoks kõige tõhusam akude laadija ja tasakaalu tooja. Arvasin, et see võiks hästi õpingute pingelist perioodi balansseerida. Seega, nii isiklikust kui ka erialasest huvist lähtuvalt otsustasin mina uurida aias toimetamise mõju vaimsele tervisele. Lisaks teaduskirjanduse uurimisele soovisin tähele panna ja märgata taimekasvatuse mõju ka n.ö omal nahal. Saan seda teha läbi eneseanalüüsi, milleks on blogipostituste kirjutamine. Teiseks on kogukonna ja ühtsustunde loomine, mis ühe kogukonnaaia loomise osaks on, mulle südamelähedane. Minu laps käib kogukonnakoolis ja ma pean seal edasiantavaid väärtusi oluliseks, nagu ka seda, et minu lapsed oskaksid loodusega kooskõlas kasvada. Oskaksid märgata, hoolida ja hoida.

Olen algaja aednik, kohe päris nii algaja, et sel kevadel on mul esimest korda elus päris oma aed. Olen väga ootusärev ja käin pea iga päev aias ringi nina maas, et leida esimesi tärkajaid, kes eelmisest omanikust maha on jäänud. Saab olema üllatusi täis kevad! Lisaks taimedele leidsin lillepeenrast sellised sildid. Kas tõesti on mu aias tärkamas sellised kaunitarid?

Mõni neist?

Või hoopis siit?

Lisaks on mul aias suur kasvuhoone, kuhu olen hoogsalt taimi ettekasvatama hakanud. Minu kaunid kurgid juba ootavad oma uude ja valgusküllasemasse koju kolimist.

Rukolad ja üksik basiilik...näib, et naaberseemnetele see muld või asukoht kasvuks ei sobinud kahjuks. Tegelikult on üks mure ka, ma olen kaks korda paprika seemned mulda pistnud, aga siiani ei ole keegi neist nina välja pistnud. 

Tegelikult puudub mul ka taimed ettekasvatuse osas eelnev kogemus ja enne seemne mulda panemist loen paki tagaküljelt pingsalt ja korduvalt juhist, millal ja kuhu see seeme istutada tuleks. Pean tunnistama, et vahel jääb asi ikkagi segaseks. Näiteks, kui pakil on kiri avamaale istutamisest, aga mina tahan ju potti ja sealt edasi kasvuhoonesse istutada…. Õnneks on mul nõuandjaid ka ja tundub, et neile päris passib see, kui saavad minuga oma kogemusi ja tarkust jagada. Aga vahel on nii, et ma lihtsalt ei suuda seda päris õiget aega ära oodata ja pistan seemne juba varem mulda. Nii palju elevust ja roheliste lehtede ootust!

07.04.2020

Minu lavendlikesed on juba päris pikukesed ja kasvuruumi jääb väheks, sest paljud on üksteisele liiga lähestikku sattunud.

Tuleb harvendada! Kui seda nii nimetatakse…igatahes võtsin liiga lähestikku kasvavad taimed välja ja istutasin uuesti mõned samasse rõdukasti lihtsalt lagedama koha peale ja osa taimi istutasin teistesse anumatesse. Esimene täielik aroomiteraapia seanss! Lihtsalt imeline :)
Homme, homme on see kaua oodatud päev, kui ma viin oma esimesed kasvandikud kasvuhoonesse. Mu kaasa tegi seal mingi maagilise väävlitossu rituaali, mis pidavat võimalikud seeneeosed hävitama ja seejärel võib õueelu alata!

09.04.2020

Esimeste taimede kasvuhoonesse viimine lükkus kodustel põhjustel päeva võrra edasi. Eile päevasel ajal astusin oma esimeste kasvandikega uhkelt kasvuhoone poole endal suunurgad muhelmas. Esimene kurk sai mulda sätitud.

Ja rukolod ja üksik basiilik ka.

Taimed uhkelt istutatud ja siis hakkas pihta. Äkki neil on ikka liiga palav? Teen natuke ukse lahti. Vist puhub liialt? Jätan väiksema prao. Oi, vihmavesi tundub kastmiseks nii jahe, toon toast sooja vett. Õhtupoolikul läksin kasvuhoonet kinni panema ja langenud õhutemperatuur tegi mind ikkagi murelikuks. Äkki kurk külmub ära? Päris õhtul enne magama minekut tundsin, kuidas toas läheb jahedamaks, ju on õues ikka temperatuur langenud ja mõttes siunan ennast, et oleks ikka pidanud veel mõned päevad ootama...Kui ma poleks neid maasse kaevanud, oleksin vist öösärgis õue silganud ja oma taimekesed tuppa tagasi toonud :D Kas see on ainult esimesel aastal nii või nüüd nii ongi???

Järgmisel hommikul istun kohvitassiga köögilaua taga ja kirjutan...lükkan edasi tõehetke ja kasvuhoonesse minekut.

10.04.2020

Jeeee, kõik mu kasvandikud elasid esimese öö üle :)

Tänase päeva projekt on aga siin.

Loodan, et mu naeratav nägu on ka varju pealt näha :) Osa seemneid panin mulda, mõned on toas ettkasvamisel ja ootavad õue kolimiseks õiget aega...millal iganes(k)õhutunne ütleb, et see on. Olen täiesti teadlik, et on igasuguseid külvikalendreid ja kohti, kust võiks kuuseisu jälgida jne., ma lihtsalt ei ole veel nendeni jõudnud või siis puudub täpne teadmine, millist neist usaldada.

Kaks raamatut on mul ka. Need kinkis mulle mu kallis kaasa ja vahel ma enne magama jäämist loen neid inspiratsiooni saamiseks. Ühtegi projekti veel näpuga järge ajades järele ei ole teinud, kogun veel mõtteid.

No, aiaplaani joonistasime ka ühel õhtul paberile maha. Terrassi ehitamise lükkame järgmisse aastasse, püüame kannatlikkust säilitada ja aastaringi ära elada ning pigem olla jälgijad. Me ju ei teagi veel, kes meil seal aias elavad! Kindel on see, et koht, kuhu meie terrassi plaanime, on praegu lillepeenar ja olen nõuks võtnud sealsed tärkajad rahulikult ära oodata, neile uus sobiv paik leida ja alles siis oma terrassi ehituse plaanidega edasi liikuda.  

14.04.2020

Tere tali! On see tõesti võimalik?

Küllap vist. Kui nii, siis tuleb viimast võtta!

Kannikesed silmades ja rohukõrred tukas...tuli üks vahva lumemees :)

15.04.2020

Nii tore on iga päev võtta ette üks jalutuskäik oma aias ja kõik lehepungad ja õienupud üle vaadata.

Avastada ja unistada ja lasta end üllatada. Ma ju ei tea, mis värvi tulbid minu aeda varsti kaunistama hakkavad! Igatahes on kevades palju ootust :) 

Olen nii mõnegi sõbranna või kolleegiga telefonivestlusi pidades ja üksteisega kogemusi eriolukorrast jagades jõudnud jutuga ikka sinna maale, et õnneks on mul aed. Olen viiendat nädalat kodukontoris, kus tuleb lisaks töistele kohustustele ja ülikooliõpingutele  toime tulla 5. klassi lapse koolitööde assisteerimisega, tuleb olla mängukaaslane ja leida arendavaid tegevusi 5-aastasele. Lisaks pean vahelduva eduga pidama treeneri, huvijuhi, koka, koristaja ja pesunaise ametit...aa, aednik ka. Aga just seda, et meil on oma aed ja seal tegutsemise võimalus pean ma praeguses olukorras oma päästerõngaks! See, kui ma tegelen seemnete külvamise või taimede istutamisega, on aeg iseenda ja ainult selle taimega. Võiks öelda, et mindfulnes praktika, sest kogu tähelepanu ja fookus on ühel tegevusel. Kui palju rõõmu toob seemnest tärkamine- nagu väike ime! 

Eriti palju rõõmu pakub laste kaasamine ja see, kui väikesel maailmaavastajal ka silmad põlema lähevad ja ta kaasa aidata soovib :)

Peale aiatoimetusi ja rattasõitu kosutavale võileivale oma aiast rohelist peale näpsata- see ongi elamise rõõm! :)

18.04.2020

Tänane päev algab nagu üks õige maahommik! Helistan lähedal asuvasse talli ja küsin veidi ebaleval toonil, kas nad hobusesõnnikut ka pakuvad. Saan jaatava vastuse ja õhinaga valmistun kõrvalkülla minekuks. Nimelt olen viimastel päevadel mehele kurtnud, et me ju ei tea, kas meie kasvuhoones olev muld üldse sobiv on ja arutlenud selle üle, miks need kurgitaimed ikkagi längu on vajunud. Eelmisel õhtul lugesin ühest oma raamatutest muldade kohta ja ausalt öeldes oli minu jaoks võõraid termineid ja uusi sõnu, mille tähenduses ma päriselt kindel ei olnud, liiga palju ja väsinuna lõin plärtsuga raamatu kinni ja ühmasin kaasale umbes sellise lause: “ Kas ma pean seda mulda, kraadima hakkama või?”. Vastuseid ma muidugi vestlustest temaga ei saa, sest oleme võhikud mõlemad :D

Nüüd olen mõttes oma probleemile lahenduse leidnud. Väetada on vaja, ikka sõnnikuga! Sõidan õhinaga kohale ja astun must prügikott näppus õuele. Perenaine vaatab mind hindaval pilgul, ulatab labida, selgitab natuke, kuidas asjad tegelikult peaks käima ja osutab eemal asuvale tühjale platsile: “ Seal oli üks poni mul, sealt saad värsket kraami”. Nojah, tasapisi hakkavad mulle tema lausutud õpetussõnad õige varustuse osas kohale jõudma. Ei ole naljaasi üksi tuule käes lehvivasse kilekotti labidaga sitta visata...ja tegelikult ei pääse ma paremale kraamile ligi, sest mul on tossud jalas. 

Vaatamata raskendatud asjaoludele jõudsin väärt kraamiga koju ja hakkasin siis kasvuhoone tühjale poolele seda laiali laotama ning läbi kaevama. Sel hetkel, kui sain aru, et need hobusepabulad ei taha vabatahtlikult üldse mitte mullaga seguneda, vaid võtavad kenasti mullakihi endale peale ja on pallikujulised edasi ja ma peaksin neid katki saamiseks ükshaaval tükeldama, tabas mind esimest korda ahastus….Peas keerlesid mõtted, kuidas mind pole üldse eluks ettevalmistatud ja miks ma nii lihtsana näivaid asju ei oska teha ja kas ma tõesti pean seda ka guugeldama, kuidas sõnnikut maasse kaevata!?

Enesehaletsusega ühele poole jõudnuna tellisin endale õhtul kummikud.

20.04.2020

Oleme noorema pojaga ette võtnud maasikakasti ehitamise, kõik olemasolevatest ehitusjääkidest. Arvestuslikult peaks sinna sisse mahtuma 10-12 taime. Laps on suureks abiliseks ja kõige enam meeldib talle see, kui emme hõikab teda “surfama”. See tähendab, et tuleb hüpata saagimiseks konstrueeritud lauavirna otsa ja seal peal püsida, et mina pealmist lauda saagida saaksin. Igaks juhuks kinnitan, et olukord ei olnud ohtlik ja laps püsis “surfilaual” väga edukalt :)

Lisaks kastile on muidugi ka mulda ja taimi vaja. Hõikan kogukonna aiagrupis, et sooviksin maasikataimi ja kohe on lahke pakkuja olemas. Sõidame pojaga teisele poole kõrval asuvasse külla ja saame lisaks maasikatele elamuse hobuste ja väikese varsakese näol. Oi, mulle meeldib see maalähedane elu! :)

Enne magama jäämist sirvisin e-poest seemnete rubriiki, sest mul on tunne, et mul ei ole ettekasvatatud piisaval hulgal taimi ja paprikatest on ainult kaks tärganud. Ehk ei ole veel hilja mõni seeme mulda pista. Vaatan huvi pärast muid tooteid ka ja mida mu silmad näevad- ongi olemas mulla “kraadiklaas”!? Päriselt. Selline millega saab mõõta mulla pHd ja viljakust. Unesegasena vormistan tellimuse ja jään elevusega ootama kauba saabumist.

25.04.2020

Minu varustus on kohal!

Olen juba mõnda aega mõelnud, et peaksin oma õppetunnid ka kirja panema. Uusi teadmisi ja avastusi jagub igasse päeva, aga mõtlen just seda, et milliseid eksimusi olen teinud ja mida enam korrata ei tasuks. 

Esiteks jõudsin ma mõned nädalad tagasi väikese piinlikustundega selleni, et olen ennast muuhulgas ka siin blogi pealkirjas nimetanud aednikuks. Ühel hetkel taipasin, et aednik on ju elukutse, selleks omandatakse vastav haridus ja täiendatakse ennast. Inimene, kellel on aed ei ole kohe aednik. Ma olen aiapidaja, algaja aiapidaja. 

Teine ja väga oluline arusaam -loomingulisus on hea, aga süsteem peab olema. Järgmisel kevadel pean kindlasti juba varakult täpsemalt plaani, milliseid taimi ma kasvatada plaanin, millal on parim aeg neid külvata ja kuidas nendega edasi toimetada. Sel aastal olen ikka kaootilisus ise. Lohutan ennast sellega, et algaja asi ja protsess loeb rohkem, kui tulemus ning protsessi olen nautinud täiel rinnal :)

Kolmas oluline õppetund- lobeeliaid ma enam kunagi seemnest ei kasvata! Nende seemned on peen nagu tolm ehk põhimõtteliselt puhusin nad mullale. Edasi tärkasid nii väikesed taimed, et ümber pidi neid istutama hambaorgi abil. Ma pole vist elus nii palju järjest ohanud, kui neid lilli ümber istutades :D Lisaks surid mõned kastmisvee raskuse all...Kokkuvõtvalt, mu aeg on mulle liiga kallis, et lobeeliaid hambaorgiga taga ajada!

Lõpetuseks pilt minu ühest kauneimast kasvandikust.

04.05.2020

Oleme juba mitu nädalat järjest iga päev pojaga võidu maja ette jooksnud, et näha, kas mõni meie tulpidest on õide puhkenud. Tema ennustus ja ootus oli, et tulbid on punased. Täna on see päev. 

Meie aia esimene kaunitar on õide puhkenud!

Viimasel ajal on aiaelu kuidagi rahulikumalt kulgenud. Või olen mina hoopis rahulikum? Jälgin taimi ja pean iseendaga aru ning püüan jällegi vana head (k)õhutunnet appi võttes otsustada keda ja millal kasvuhoonesse ümber istutada. Naudin igahommikusi hetki aias linnulaulu keskel, nopin rohelisi lehekesi võileiva või omleti kõrvale ja olen juuksejuurtest varbaotsteni rahulolu täis :)

Vahel muidugi ka maadlen vaikselt oma mõtetega ja püüan endale selgeks teha mis on harvendamine- ei pea iga harvendatud tilli ümber istutama! Õnneks suurem osa nendest ümberistutatud tillidest närbusid ja andsid mulle ise mõista, et see ei ole seda aega ja vaeva väärt :D

Olen täiendanud oma teadmisi komposteerimisest ja just eile saabus meie õuele kompostikast. Veel üks huvitav projekt saab alata. Lisaks olen tegelenud rohekorjandusega ja minu aias on kodu leidnud rabarber, murulaugumätas, karulauk ja piparmünt. Nüüd saan ainult loota, et neile minu aias meeldima hakkab :) Paljude uute teadmiste hulgast olen otsustanud katsetada väetamist nõgesevedelikuga.

Ootan, et nõiasupp kihisema hakkaks.

07.05.2020

Kalpsan e-loengu lõppedes trepist alla ja mees ootab mind köögis lai naeratus suul ning tervitab mind teatega: “Ma tõin sulle lilli, kallis. Terve ämbritäie!” Mhhh? Juhatab mind siis elutoa akna alla ja osutab kingitusele.

Aitäh! :D :D :D

09.05.2020

Täna tuleb Laura mulle külla! Olen väga elevil ja ühelt poolt võib selle põhjuseks olla see, et ma pole ammu kedagi peale oma pereliikmete näinud (kui virtuaalsed kohtumised välja arvata), aga teisalt kindlasti seetõttu, et kui keegi üldse suudab minuga kaasa teha ringkäigu aias minu moodi, siis see on Laura! Minu moodi tähendab seda, et peatume iga lilleõie ja liblekese juures täis lapselikku uudishimu. Vaatleme tärganud võrseid, kui looduse imet, jutustan taimede sünni- või avastus loo ja tänulikult maitseme väetaimi, mida maaema meile pakub. Just nii palju siirast tänu ja õnnetunnet on meis mõlemas ja seda erilist tunnet saab jagada vaid eriliste inimestega. 

Juba meie ringkäigu alguses avastame segamatult viimases õhtuses päikesekiires oma uinakut nautiva siilikese.

Saan uhkusega ette näidata oma päevase töö. Minu esimesed tomatitaimed said täna kasvuhoonesse istutatud.

Just seda kõige ehedamat rõõmu ja tänu valmistas hetk, kui ringkäigu lõpetuseks avastasime, et meie aias kasvab piparmünt ja meliss!

Korjasime mõned lehekesed, et teha maitsev tee ja siili kombel viimase päikesekiired trepil teed nautides kinni püüda :)

11.05.2020

Täna ei ole aiatööde päev, on tavaline kodukontori tööpäev. Lörts sadas maha! 

Mõtlesin, et olen vist ekslikult jätnud sellise mulje, et kõik mu ettevõtmised on lust ja lillepidu ja kõik, mida ette võtan see vaatamata minu võhiklikusele õnnestub. Kaugelki mitte! :D Blogiga on nagu Facebooki profiiliga- saab näidata ainult elu ilusamaid hetki ja kordaminekuid. Ebaõnnestumisi ei pea eksponeerima. Otsustasin, et ma aususe mõttes ikkagi jagan seda ka, mis minu kaunist peenrakastist on saanud. 

Ilus, onju!? Nii palju tärkavaid taimi. Ainult, et mul küll aimu pole, mis taimed need kõik on :D

Kõige tagumises reas on herned, paremal ääres on murulauk, mille ma Kati juurest tõin ja enne seda redised. Kusagil keskel on paar tilliliblet ka, aga kõik see vahepealne on mulle tundmatu kraam. Ütleme nii, et ma vist sain nüüd aru, miks seda mulda küpsetatakse...Mulle tundus, et eelnevalt seal kastis olnud muld on igati kobe ja rammus, vihmaussidki olid sees. Lisasin veidi turbamulda ja tundus, et see võiks taimedele meeldida küll. No, ilmselgelt meeldibki, lihtsalt minu istutatud taimi on keeruline isehakanutest eristada. 

Mäletate neid kurke, mis esimeste taimedena juba aprilli esimeses pooles kasvuhoonesse viisin? Küll olid kaunid! Praegu on need kurgid sellised.

Ma pole päriselt tuvastada suutnud, kas neil on pretensioone oma kasvukoha tingimuste suhtes või said nad ikkagi külma. Kuna pealmine, uus leht on kenasti roheline, siis pole ma veel lootust kaotanud...aga uued seemned panin igaks juhuks juba mulda.

15.04.2020

Tere hommikust! No, ma ei saa kohe uhkustamata jätta, et nüüd näevad minu hommikuvõileivad välja sellised :)

Kasvuhoonest olen saanud juba maitserohelise saaki nii rikkalikult, et sai natuke sibulapealseid sügavkülmagi pandud. 

Kui olin pildi juba ära teinud, siis avastasin, et roheline on ennast kuidagi südameks sättinud. Ju väljendasid mu käed alateadlikult mu tundeid :)

25.05.2020

Esimene suvikõrvits on oma uhke õie lahti löönud

Meie kasvuhoones kasvab neli suvikõrvitsat ja igaühel neist on väga mitu õit ja kui mõtlen sellele, et teoreetiliselt peaks iga õie asemele vili kasvama, siis on neli taime meie pere kohta vist liiga palju. Olen aru saanud, et mul on olnud nii mõnelgi juhul  keeruline aduda, et ühest väikesest seemnest kasvab võimas taim ja seda, kui palju saaki üks taim võiks anda ei hooma ma samuti. Pigem tundub seeme näpu vahel nii väike ja naljaks oleks ainult üks või kaks mulda panna. Külvipäevikut ma ei pidanud, aga mõtlesin, et äkki jõuan selleni, et teen saagipäeviku. Kirjutan üles, mitu tomati -või kurgitaime suureks kasvas ja...no, hea küll, tükke kirja panema ja laste ampse lugema ei hakka, aga kirjutan saagipäevikusse, kas sellest piisas meie perele või ei :D

27.05.2020

Täna oli  meil lastega hoopis linnupäästeoperatsioon. Olime õues toimetamas ja vanem laps märkas, et lind lendas vastu akent ja kukkus maha. Ta leidis murult lebamast väikse halli linnukese, laps  haaras ta julgelt oma peopessa ja hoidis hellalt. Kuna mul varasem kogemus ja teadmine puudus, kuidas sellises olukorras käituda, siis helistasin kiirelt Eesti Metsloomade Ühingu telefonile. Sain nõu panna lind pimedasse kasti pooleks tunniks puhkama ja kui õnnestub, siis pakkuda talle meevett. Tegime talle pehme aseme pappkasti sisse ja jäime ärevalt ootele. Läks küll aega rohkem, kui pool tundi, kuid lõpuks linnuke elavnes. Laps võttis ta välja, linnuke kogus enda natuke ja siis lendas hekki.

Väike-põõsalind, nagu hiljem teada saime, hetk enne äralendu. Loodame, et kosud ja oli õnnelik lennuõnnetus!

28.05.2020

Täna õhtul jagunesid kodused tööd meie kodus nii, et mina tubli perenaisena valmistasin maitsva püreesupi ja peale seda küpsetasin vanakooli rabarberikooki. (Sõbranna tõi rabarbereid, meie aia omad on veel väikesed ja kosuvad.) Kaasa pakkus lahkelt, et läheb paneb kasvuhoone ukse kinni. Kuuldes, et ma pole veel kasta jõudnud lubas selle töö enda peale võtta. Kui kook ahju sai, läksin ka õue ja piinlik öelda, aga kontrollisin veel oma pilguga üle, kas ikka kõik mu hoolealused on oma osa saanud. Tuli välja, et nii mõneski osas olin jätnud ta pooliku infoga või ei tulnud ta ise selle peale, et ees aias õitsevad lilled tuleb ka kasta ja mu uued kurgikesed, mis on eraldi pottides. Taipasin, et “viga” on sellest, et ta ei ole olnud algusest peale kaasatud. Temal on olnud pikad tööpäevad ja mina olen olnud lastega koduõppel ja kodukontoris töötanud. Kiired ajad on olnud mõlemal, kuid siiski, olen mina olnud see, kelle silme all taimekesed nina mullast välja pistsid, kellele ma ööseks katteloori peale olen pannud ja kelle iga sentimeetri kasvamist jälginud olen. Vaatamata oma pea olematule kogemusele ma siiski vaatan neile iga päev otsa, arutlen oma mõtetes nende käekäigu üle. Püüan luua paremaid tingimusi ja olen kurb, kui nad ennast hästi ei tunne ning rõõmustan iga uue õie ja sirgumise üle. Mul on nendega suhe. Kui oluline on olla olemas ja kaasatud kohe alguses! Tahaksin väga, et iga lapsevanem oskaks seda oluliseks pidada, panustaks suhte loomisesse kohe alguses ja lubaks sel imelisel teekonnal, mida nimetan kooskasvamiseks, alata.  

30.05.2020

Meie perel ja meie aial läheb hästi. Oleme palju kogenud ja õppinud, väga palju. Selle aasta kevad on olnud kahtlemata eriline ja pakkunud meile küll väljakutseid, kuid selle kõrval õpetanud ka üksteisega arvestama ja kannatlik olema. Seda nii inimsuhetes kui suhtes loodusega. Oleme olnud 2,5 kuud lastega kodused ja sellest, milliseid väljakutseid pakub elukorraldus sellisel perioodil, ei ole vist vaja pikalt lahti kirjutada. Kannatlikkust on vaja läinud rohkem, kui seda vahel võtta on :D Küll aga on olnud see asendamatu aeg, et õppida arvestama üksteise vajadustega, pakkuda lähedust ja koduseid toite perele.

Meie esimesel kevadel oma aias oleme püüdnud arvestada loodusega meie ümber, oma elutegevusega tahame taimede kasvamist häirida just täpselt nii palju, kui vajalik ja nii vähe, kui võimalik. Näiteks osa aialapist on niitmata, et seal saaksid kasvada nurmenukud, kes on selle aia põliselanikud. Kannatlikkuse proovile panemise musternäide oli pisikeste lobeeliate ümberistutamine, mida tegin hambaorgi abil. Need pisikesed lobeeliad said täna endale uue pesakorvi.   

31.05.2020

Punapõsksed poisikesed läksid nii kiiresti kaubaks, et vaevu sain veel mõne pildile. 

Kuna meil aias kohe valmis peenraruumi rohkem ei ole, siis täna hommikul külvasin segukasti jagu rediseid juurde, et  ikka ise noppimise ja nosimise rõõmu jaguks :)